kõik on juhuslik ja kättesaamatu ma räägiks sulle kõigest kui sa vaid kuulaks kuulaks kui ma vaid suudaks ujedusemerest läbi ujuda päikesetõusu poolsel kaldal jahedast merest välja tulla soolased piisad enda pealt maha raputada kui sa vaid kuulaks ma poen enda seest välja kasvatan uued oksad uued sarved uued lehed kuigi kevad pole isegi veel käes aga mitte kellelgi pole sünnipäev kevadel mitte kellelgi me kulgeme iga aasta kevadest vaid läbi nagu soe nuga võist või või või siis ehk ma räägiks sulle kuidas teisel pool maakera aetakse iga sügis tammelehed läbi linna voolavatesse jõgedesse kust nad jõuavad lõpuks merre ja vajuvad mere põhja kus kalad endale pesa teevad ja sa naeraks ja küsiks kuidas ma seda küll tean? ja ma ütleks sulle et ma nägin seda unes ma pole kunagi siit ära saanud sest igal pool käib aeg ringiratast täpselt sama moodi ilmselt aetakse ka meil tammelehti sügisel jõgedesse ma ei tea. kuid see selleks me naeraks ja su köögis oleks valgus kuldne varjud pikad me pole piisavalt julged et üksteisele otsa vaadata kuuleme vaid naabrite jutu kaja mulle tundub et me läheme ühte nägu aga sa pöörad ennast ära vist kardad köök on kõle las ma seisan veel ühe viivu su varjus. sinu varjus. ma kardan et kõik mis on võimalik libiseb peost mu kanged sõrmed ei suuda sellest kinni haarata sest ma ei oska lugeda numbrid tähed aeg sulab kõik üheks ma kardan ka ma hakkan millestki suvalisest rääkima tead ma oskan ainult vasaku käega nipsu teha. tead ma nägin sixtuse kabelit enne unes kui ma sinna päriselt kohale läksin mul läheb meelest kui vana ma olen. no mis ütleksid sa kuidas siis nõnda su mõte on aga mujal ma ei oska endiselt lugeda ma olen vladimir ja estragon kui sa vaid. kui sa vaid kuulaks

17.12

lõpmalda pimedas
detsembris lükkab
saatus mind 
räästa alt
välja rahe-
terade vahele 

tuled ehk külla. pole ammu näind. tead küll, kus elan, ma pole kolinud - tunned ära majade, uste, tuttavate kaskede järgi. jäta mantel maha, võta kaasa mu raamatud. too märjad kindad ja müts kööki. ma kolistan toolidega, tõmban kardinad ette ja uuesti eest. päike peegeldab vastasmaja akendelt, me ei vaata üksteisele otsa. istume maha, räägi, kuidas teil läheb, räägi, kes on vahepeal haigeks jäänud. kui palju matuseid see sügis peeti, kas oja ajab juba üle, kas teed ikka tolmavad, kas oled õppinud kividega lutsu viskama? ma viin sigaretid ära, ma läidan küünla, tee jahtub. keegi ärkab vastasmajas, keegi jõuab koju, vaikus palistab toa. me pead valutavad samal ajal. ma räägin tööst, sa naerad. sa räägid tööst, ma vangutan pead. räägid kurgedest ja jõhvikatest. kas teadsid, mu sõbrad jäid hispaanias grippi? sa noogutad, jah, kuulsid. kas teadsid, järve teisel kaldal põles maja maha? ma noogutan, jah, kuulsin. ma ärkan hommikuti selle peale, et maa väriseb. öösiti keegi nutab tänaval, vist mina. ma puhun unes küünla kustu. jah, linn ei jää kunagi vait. palun mine ära, palun jää siia. luban varsti koju tulla. kõik igatsevad sind, ütled. keegi ei mäleta su nägu enam niimoodi, ütled. jah, ma tean, ma magan halvasti, linn ei jää kunagi vait, mu juuksed on pikad. sa võtad oma mütsi, seisad hetke veel köögis. jäta kindad maha. siis tuled ehk uuesti külla. pole ammu näind. 

-

head vead ja
pahad kombed tüütud
read ja halvad ended
haaravad kinni rongides
trammides öistes
natuurides kõndides

vaikides väljamaa
sentides keldribaarides
su enda huvides
jätavad maha ja puhuvad
ära

meie esivanemad kes maetud
põleva punase mere ääres oliivi-
puude alla kehad vaid sinikaid
täis kes jäid unistama liiga
noorelt kuid nende põski
on hoitud iga hommik kuu
tõus iga hommik kolm-
nurgana lend verevärvi
pitsilises vaibas kinni vaid
liivakelladesse lõksupandud
liiv sealt punase
mere äärest

rehkendus

loen kokku neid pihlakamarju seal
väsinud poe nurgal kaks neli
kuus pilv seisab tähed
liiguvad kaheksa kümme
kaksteist ma tean kõike
aknaraamid lüüakse lahti
sa lähed endast välja mängid
viiulit kogu linnale pudened
koost neliteist kuusteist keegi
küsib mis värvi ma su aknad
maaliks kuid pihlamarjad on
ammu katki astutud

aleviku ääres on lihtne surra, kuna hääbumine tavatseb alustada just sealt; udu poolt enda hõlma alla võetud põldude vahelt, kus läbi aastate on hommikuti esimesed asukad rabade kohalt kokku lennanud kured, kelle kaeblik hääl kajab varahommikutel läbi seinte ka minuni. ja kuigi on meelevaldne hääbumisele konkreetsemat ajaterminit külge panna, käib ta minu hinnangul ühte jalga augusti viimaste päevadega - mil keegi ei taha veel olnud suve käest lahti lasta, kuid pikenev öö muudab hommikuid üha jahedamaks. sellistel hommikutel on raske end veenda, et läbi keha käiv külmus võiks mingil määral rahuldust pakkuda, või et põlvekõrgune kastehein kuivaks päevapeale taas ära. lihtsam on voodis teine külg keerata, suvi pikemaks mõelda, ärgata keskpäevase kirikukella peale. 

kuigi aja kulgemisele on raske kätt ette panna, muutub ta vankumatult hoomatavaks alles iseenda vanemaks saamisel. ma polnud tähele pannud, mil linnaäärse tänava viimases majas elav daam hinge heitis, ja ma ei osanud võimalikku ajahetke isegi mitte pakkuda - küllap peale seda, kui komandeeringud mind merele viisid. küsisin ta surma kohta E käest, kui me ühel sügise algusele iseloomulikul päeval suuna lõunasse võtsime ning vaarikavarsi otsima läksime, tema meenutuste kohaselt juhtus see tol erakordselt külmal talvel, kus poolel orul roosid ja pirnipuud külma kätte surid. muud E mulle öelda ei osanud, juhuslikult mainis ta vaid daami kolme poega, kes järgnenud kevadel tassisid päevaga oma ema majast välja loendamatul hulgal vanu telliskive; olin ka ise lugenud, et uusrikkad riigi teises otsas ostavad telliseid saunaehituseks kalli hinna eest kokku (mõtle vaid, mõtlesin, niimoodi kauge koha kive kokku osta). daami maja hoovis asuva kuuri all oli aga alati olnud arvutul hulgal erinevates suurustes ja paarides jalanõusid - nimelt oli daam töötanud terve oma mäletatava elu kingavabrikus ning tundis sest alati suurt uhkust, kuid see uhkus oli alati segatud näpuotsatäie (kuid siiski kristallselgelt tajutava) kõrkusega, sest kõiki inimesi polnud kingavabrikantideks loodud. daam toimetas nende töötatud aastate jooksul pidevalt mahakantud ja defektiga üksikuid kingi koju, sellele põlvkonnale iseloomulik komme kõike kindluse mõttes tallele panna. mida vanemaks me kõik seal linna loodeservas saime, seda kõrgemaks kasvasid ka kingade kuhjad daami kodu akende taga, valgudes viimaks majast üldse välja. lapsena tundus see niivõrd iseenesestmõistetav, et daamil tänava lõpus on majatäis kingi. E-ga tema majast mööda kõndides tuli mu silmade ette pilt daami kolmest pojast, kes tassisid ses veidras kingalabürindis päiksetõusust kuni -loojanguni vaikides kive. 

ja kuigi ma polnud daamiga kunagi ühtegi täislauset vahetanud, pangem see meie vahel lebavatele mitmetele põlvkondadele, mäletasin tema helehalle pikki juukseid ja vaevatud kõnnakut meie majast möödudes (sest töö vabrikus pidavat kiiresti seljale hakkama ja vabrikus kasutatav liim ajas õhtuks kõigil mõtted sassi, nagu ta kohaliku poe saialeti ääres kippus kõigile neile rääkima, kes teda teretada raatsisid; kui daami tuju oli kergelt muhelev ning ta võttis vaevaks mõned kreemisaiad osta, võisid olla kindel, et tol päeval valmistati lakknahast platvormtallaga linnakingi, tema lemmikuid). daami pojad said juba noorelt iseseisvateks ja otsustavateks - alustasin juba lapsena neist kõige noorema täiesüdamlikku vihkamist, sest vana sõbra M sõnade kohaselt oli ta linnaäärsesse kraavi aastaid tagasi kolm kassipoega ära uputanud. kuigi noorima poja kõne oli pehme ning silmad nukrad, oli mu lapsepõlvest päritud vihkamine liiga vankumatu, et M jutu tõesuses isegi kahelda. viha süvendas teadmine, et daami kadunud mees ning kolme venna isa oli olnud orus armastatud kirikuõpetaja, kes oli seal samas kingi täis majas paarkümmend aastat tagasi kõige soojemal suvel äkksurma surnud. tema järgi oli nimetatud oru keskne kogudus, mida tunti hästi ka orust väljaspool. oma parimatel aegadel lasi kirikuõpetaja teha endast hunniku ilupilte, kutsega tulla kogudusse ning saada hoitud, ning ta lasi neid riputada kõikvõimalikesse kohtadesse - ehitusmaterjalide kaupluse teadetetahvlile, elektripostidele, kes leidis neid oma postkasti topitult, kes silmas neid lillepoe aknal. ka praegu võis õpetaja tuhmunud naeratust üksikutes kohtades orus silmata, teadsin, et mingil põhjusel on üks pilt ka E kuuris, kirikuõpetaja hoolas pilk ta jalgratastel.

ühel suvel, mitte kaugel kingavabrikandi majast, leidsime H-ga tänavaäärsest rohust hiiglama suure roti. kuigi algselt arvasin, et loom on surnud, tundus tal siiski eluvaim sees olevat. lastena ei osanud me teha midagi muud, kui toimetada talle alustassidel piima, kuid kodust oli tee rotini pikk ja konarlik; piim tilkus peamiselt januselt tolmavale teele. kuigi rott suri üsna pea peale tema leidmist, olid ta viimased hingetõmbed pikad, ta hall ja vana keha värises vaevumärgatavalt. veidral kombel tuli see surev rott mulle meelde ühel väljasõidul kolleegidega mu vanasse, uhkesse metsaäärsesse keskkooli. meid veeti kõige kõrgema korruse peale, lõuna poole avanevate akende tõttu oli õhk seal tulikuum. kuigi saabumas oli õhtupoolik ning päike oli veel taevas (kuid visalt kukkumas), oli kogu korrus oma täiuses tumedatesse varjudesse looritatud. meil kõigil olid ilmatuma targad ja tõsised näod peas, pettes ka iseendid, nagu oleks kogu maailma tarkus just meie kuue peale laiali jaotatud. ja kuigi ma võisin vanduda, et ma polnud nende inimestega käinud päevagi samas koolis, samuti tundus mulle kogu koolimaja täielikult pahupidi ja peegelpilti keeratud, naersid kaasteelised mind välja ja mind tõmmati mäletama asju, mida ma enda hinnangul polnud kunagi kogenud. seal kõrgeimal korrusel istudes tõmbas J äkitselt oma vasakust taskust välja veidra halli pambu, mis end õrnalt liigutas. "terve pesakond vutitibusid!" deklameeris J muheledes, rääkis itaaliast inkubaatorite ostmisest, ja kogu olukord tundus mulle niivõrd jabur, et ma oleksin võinud kihla vedada, et näen und, kuid läbi akna mu käsivarsi soojendava päikse kibedus oli nii päris, kui üldse olla sai. vutitibusid pole J peale seda seika enam kunagi maininud, kuid seda traatidest kokkupainutatud halli pesa nägin ühel puhul tema kodus, küll juba tolmukihi alla mattunult. ehk olid J tibud lennanud suremiseks just kingvabrikandi tänavale, sest teadsin, et iga sügise hakul võis seal tänaval surnud konnade laipasid kokku lugedes sajani loendama õppida. 

tol samal õhtul, peale seda, kui vaikides E-ga vaarikavarsi lõikusime, oru muserdav ja vankumatult hääbuv ajalugu meil raske liiva täis kotina turjal, nägin daami unes. tavaliselt ma und ei näe - magamine on minu jaoks kui pilditu puhkus, õnnis väljalülitus. daam istus aleviku keskel asuva kalmistu kividest laotud müüril, ta oli paljajalu ning kissitas kesksuvisest päiksest silmi. õhk mustas taevast alla sadanud sitikatest. teadsin, et tahtsin daamist kiirelt mööduda, mu mõlemad käed oli kollaseid krüsanteeme täis, kuid daam peatas mind kerge käeviibutusega. ma ei tea, kas uni mängis mulle mingit vigurit, kuid imestasin, kui lühike daam võrreldes minuga oli. temast õhkus oma elu ära elanud inimesele omast väsimust; teadsin küsimatagi, et kui talle oleks antud võimalus kuhugi pikali visata, oleks ta silmapilkselt vajunud tihkesse unne. daam tõmbas oma mantlitaskust välja mingi väikse asja ja pistis selle omakorda minu taskusse, ta ei vaadanud mulle kordagi otsa. peale seda võttis ta uuesti sisse oma koha kivimüüril, pilk suunatud ebamääraselt kõikjale ja mitte kuhugi; mina kohendasin oma krüsanteeme ning liikusin kohmetult edasi. mulle tundus, et ma pidin kalmistu väravateni jõudmiseks liikuma terve igaviku, mööda läksid sajandid ja sõjad, kuid sinna jõudes vaatasin tagasi üle õla - daam oli kadunud, samuti olid mu käed tühjad, krüsanteeme polnud näha kuskil, kuid mu tasku muutus üha raskemaks. tõmbasin kalmistu väravate vahel daami poolt poetatu taskust välja. 

ammuilma juunis

ootamatult välja ilmunud pääsukesed
naeravad vähe mäletavad palju toovad
koju mahapillatud sireleid joovad
jõhvikamahla keset linna teevad
pesa seal paemüüri kõrval kus
ühte nägu sai mindud

ja saad aru minust ei jäänud midagi maha tüüne tuul ajas vaid tolmu ringi ma läksin trammile ja tramm oli puupüsti täis inimesed olid üksteise vahele kinni kiilunud silmapiiri taha kukkuv päike soojendas õhu seal sees kleepuvaks ja ma jäin võõraste inimeste külge eemaletõukavate nähtamatute niitidega kinni läbi tolmuste akende oli võimatu midagi konkreetsemat näha ja raske oli oma kohta leida nii palju inimesi ja keegi ei vaadanud mulle otsa saad aru kell oli viis ja minust ei jäänud midagi maha. mu jalad olid tulised põlved valutasid pea kippus valutama mul oli nii halb aga ma teadsin et mul on kotis viis aastat vana tammetõru seal ühes ja samas sahtlis ja P andis mulle linnaäärsest koduaiast kaasa mõned lillakad ploomid need olid mul jakitaskus ma keerutasin neid sõrmede vahel ringi ma teadsin et nende jahustele kestadele jäävad mu sõrmedest tumedad plekid aga see mind väga ei huvitanud sest mu mõte oli mujal ja ploomid kasvavad igal aastal uuesti. mulle tundus et möödunud oli ebamäärane hulk aega ja tramm peatus ühes ja samas peatuses aina uuesti ja uuesti ja vahepeal ei suutnud ma päikest näha keegi oli roninud puiesteeäärse tamme otsa ja ma mõtlesin et küll inimestel on vedanud kujutad sa ette sellist õnne ronida teisipäeva õhtul puiesteeäärse tamme otsa ploomid käisid taskus ringi. lõpuks tulin voltas välja ja ma ei tundnud tuttavaid kohti ära aga vähemalt tunne oli õige ma mõtlesin et mis küll niimoodi saab ma olin vist midagi trammi maha unustanud edasisi mängureegleid ma ei tunne ja saad aru kellegi tšehhi kristallnõud olid mööda tänavat laiali pillutud sest kell oli viis ja tramm oli puupüsti täis

ootamatult välja ilmunud pääsukesed 
naeravad vähe mäletavad palju toovad
koju mahapillatud sireleid joovad
jõhvikamahla keset linna teevad
pesa seal paemüüri kõrval kus
ühte nägu sai mindud

10.06

kuigi me ei alustanud kusagilt, jõudsime kohale kaugelt enne hämarikku. me kõik saabusime eri suundadest - kelle taldu nägi tuule poolt nüriks lihvitud müürina lagendikku ääristanud mäekõrgendik, kes jõudis meieni läbi kiviklibuse sooja mere, kus leidsid varjupaiga tuhanded meresiilikud. mu vanatädi saabus kohale nelja punase õhupalliga, kuid kohale jõudes lasi ta neil pilvitu õhtutaeva poole lendu minna. mina oma tulekut ei mäletanud, kuid lagendiku tuttavus võttis mind soojalt vastu. ma ei välista kauge tähe pealt kukkumist või maa seest vihmaussina väljaronimist, ehk isegi päiksevalgusest tekkimist. 

lagendiku keskel kõrgus juba aegade algusest seal olnud vetelpäästetorn. alanenud mereveetaseme tõttu oli ta aga oma kunagisest eesmärgist kaugele jäänud ning jättis oma kulunud konstruktsiooniga rabeda mulje - selle latid olid aastatepikkusest soolasest tuulest, päiksevalgusest ja liivatormidest muutunud tumedaks ja sooniliseks. iga kolmas seal käinud inimene oli oma kohalolu pehmesse puitu kirja pannud. mere poolt vaadatult jäi tornist vasakule madal metallseintega ja rohelise katusega hütt, mille räpased aknad oma sisemust meile ei avanud. ukse ees peatas meid roostetanud tabalukk, kuid oma ebamäärasuses ei pakkunud hütt meile edasist huvi. mäerinnak kaardus ümber lagendiku kui lopergune hobuseraud, kuid selle parem külg jäi mu halveneva silmanägemise tõttu uduseks ja tabamatuks. nii palju kui ma aga nägin, ei leidunud kusagil ühtegi taime - vaid vahelduvate pinnavormidega kõrgendiku vasak pool, mis varajastel hommikutel pakkus värskendavat varju, võis sellist võimalust pakkuda. mõtlesin külmast udust kauges sügiseses metsas, seal kasvavast niiskest samblast. 

vanaisa oli kohale tulnud vana kandilise sedaaniga. ilmselt oli see minu aastatepikkuse mõistujutu mõju - olen talle vist sama pikalt, kui tuulekohin mul kõrvus on olnud, rääkinud oma nõrkusest vanade kandiliste autode vastu, mille tulekut kuuled juba teiselt poolt linna. mäletan ema esimest, spetsiifilise lõhnaga rohelist prantsuse autot, mille tuttava kolina tunnen ära ikka veel ka nüüd, teisel pool maakera. ma näen iga aasta unes, kuidas sõidan selle sama autoga suurel kiirusel vanavanemate garaaži sisse. vanaisa ennast jätsid sellised autod külmaks, oma kasvatuselt oli ta siiski praktilist laadi. onu oli auto parandamiseks võtnud kaasa tööriistakohvri, mille sisu avanedes kahekordistus, mutrid ning kruvikeerajad pillasid iseennast mööda liiva laiali. varsti kippus erinev atribuutika iseendast edasi sigima kui sinised kivid ning liiv lagendikul jättis seetõttu silmale halli mulje. ligiroomav kuutõus peegeldus külmal metallil, kuid päeval päikse käes üles soojenenud õhk lagendikul oli naha vastas sume. kuigi ma ema ei näinud, tajusin ta kohalolekut tugevalt ja selgelt. ülejäänud pere oli üle lagendiku laiali valgunud. 

ma teadsin, et lagendikule jõudnud sedaan pidi saama minu omaks. kuigi sest mööda kõndides panin tähele tuhandeid tillukesi roostetäpikesi selle algselt valgel kerel, alates juhiukse äärest kuni kütusepaagi luugini, ning lagendikule jõudmiseks vajalik tee oli kulutanud rehvidelt ka viimase mustri, oli auto mulle sümpaatne. oma madala kõrgusega ning kolepruuni sisemusega kandus temast aastakümnete tagust tuttavust, milles tundsin ära spetsiifilised mälestused lapsena nähtud mustvalgetelt perefotodelt. kuigi need mälestused polnud minu omad, ühendab pere poolt tajutu kõiki liikmeid kui nähtamatu traageldus. ma olen alati teadnud, miks mu vanaema end teatud olukordades ebamugavalt tunneb või miks mu tädilapsed sarnaselt minuga ühte konkreetset tupiktänavat vihkavad - see nähtamatu kokkupõimitus tegi sõnad üleliigseks, alles jäi ühe pere tuttavlik tundmus, mis oli läbi pika aja kandunud me sisse koos ühise kaevuvee, porgandipõllu ja sama kase taha õhtuti kukkuva päikesega. vanaisa asetas käe rahulikult auto katusele ja noogutas mulle; ma sain temast aru. 

võtsin auto omapärad ning pleekinud valge värvuse kiiresti omaks. astusin paar sammu eemale ja sulgesin korraks oma väsinud silmad - mu parem silm kaldus kiiremini väsima ja sooja tuule tõttu pidin neid pidevalt kissitama. tunnetasin isegi omaenda pimeduses auto ümber askeldava pere kohalolu, nende pehmet jutuvada ja samme liival, tööriistade kolinat, vetelpäästetorni tuules õõtsumist, kuskilt meieni kostuvat üminat. aeg läks mööda ja mulle jäi selgusetuks, kui pikalt ma kinnisilmi seisin. liiv mu jalgade all lõi iga mõne aja tagant kõikuma ning ajasin selle krabide peale, kes siinkandis maa all pidid elama. kuna tuul puhus mulle näkku, sain aru, et meri jäi selja taha; oli kuulda, kuidas kivid vee all üksteise vastu ennast ära lõid. mul meenusid ükskord india ookeanis nähtud tiibadega kalad, mille olemasolu keegi ei uskunud, see veeretati mu lapsemeelsele kombele liialdada ning tõde suruti naeratustega maha.

silmade avades oli täiskuu jõudnud mäekõrgendiku keskele. valge sedaan oli muutunud tumesiniseks ja mulle jäi mulje, et see oli muutunud ka suuremaks - kuid polnud ka välistatud, et olin ise liiva sisse vajunud. autot sai käima panna vaid väljast, vanaisa oli selle jaoks vedanud juhtmetega toretseva punase nupu. pere seisis pühalikus vaikuses. kõik oli valmis. visanud pilgu kiirelt minule, vajutas vanaisa nuppu, ja sedaan ärkas ellu. mootor haugatas. tajusin, et pere on veidralt pingul. järgmisel hetkel ärkas sedaan oma liikumatust unest ja hakkas üksinda edasi liikuma. kuigi alguses oli ta minek aeglane, kogus ta kärmelt kiirust. kõrge heli rataste kokkupuutest liivas iseennast paljundanud metalliga täitis lagendikku. varsti ei suutnud ma sinist autot õhtuhämarusest enam eristada. teadsin, et mingi hetk pidi ta jõudma mäeaheliku servani, kuid ootamise väsimus haaras mind endasse. keerasin end teist pidi. 

peopesa sisse jäänud roostejälgi merevesi maha ei pesnud. 

nullsummamäng // 19.05

ma nägin sind roius kastanite vahel ja too kord
kui matsalu roostikus kured karjusid me
tervitasime üksteist kaugelt siis lähedalt. läbi kalendrite viivad
niidid mäletamas seda kui kukkusin kandle tagaaias, siiani nutavad
kivid hiiumaa randades taga su verd. me aias kase otsas istuval
käol jäi mu selleaastane õnn kukkumata aga see läheb meelest, sest aeg liigub
mõlemat pidi, ja läheb
meelest, süda pähklikestasid täis 

painduvus

ma olen igal pool üksi ma olen kõrvaltänavas redeli otsas ma olen
teisel pool linna mandariine koorimas. kesk vihmamärga tribüüni lamades tuleb maa peale meid koju viiv vanker mis
sõidab teise korruse koridori lõppu, kuid see mind ei huvita sest päike loojus viimati
augustis. ma lähen koju sest ma pean end heleda loorina üle linna laotama sest avatud väravate
vahelt voolab emajõgi teisele poole sest kõik näevad must läbi kui karjamaalippidest sest
ma pean hakkama palgiparvetajaks ja mu suurim nõrkus on mu suurim tugevus.
me mõlema nähtud meelest läind unenäost jäi maailma keerlema. 

puru silmas

 õhtuse aprillipäikse piisavus 

26.03

ma olen terve elu kõike kartnud, kuid
unes asetati mind hellalt mustjõkke, kus sõuan
sulle saatmata kirjadest paberlaevadega allavoolu
ütle, kuhu käivad mu käed

09.03

kodutänavate tuttav iiveldus
lahtub hetkeks tuhksuhkrulumesel seljal
vanemuise pargi soojas keskpunktis
ja neljakordselt peidetud sõrmedes
kirikute salatänavatel mõru klaasi põhjas
teel sinna taeva võti enam alla ei saja

22/24.02

tuhast tahkunud kividel kuhu viib uneliivane tee
homme koduse puiestee järgmise puu taga puhun
pimedusse lõpmatuid rõngaid mis lähevad sõõre
tehes läbi vahtralehtede nad raevuvad mu kuiva
kraevahe poole nad raputavad kogu oma viha mu peale
minu peale
seal patuses vihas kus istuda ei anna kus kohad on
täis kus pääseb vaid teisele poole kus hommikud
on pimedamad kui õhtuöö kus vari viib ära kastanite vahel
peituva jänese kus ma hommikul pean jooksma, jooksma
kesk kõiki olemata olemisi kui ma poleks vaid
puiestee järgmise puu taha läind

suvetahe

loojangupoolses metsas raudteetammi
taga on järv, kus
valgusest on tehtud paat
ja paadis on vesi
pirnipuutüvel hoovi taga on kuldne viirg
ja vaikusest on tehtud mets

05.02.2021

kuldlõige eesriide vahel

01.02.2021

öösel tuppa sadanud voorusvihm
hommikul lahkub tantsiva tolmuga
liistu vahelt

22.01.2021

ma ei näind sest sogasest veest läbi
mu pöial mu ranne mu küünarnukk kui
pinnavirvendus mu kopsud vett täis
ja mu silmad on valed, hingamine raske, veri liig jahe
klaaspind mu jalge all kõver

20.01.2021

 ümber oma telje