painduvus

ma olen igal pool üksi ma olen kõrvaltänavas redeli otsas ma olen
teisel pool linna mandariine koorimas. kesk vihmamärga tribüüni lamades tuleb maa peale meid koju viiv vanker mis
sõidab teise korruse koridori lõppu, kuid see mind ei huvita sest päike loojus viimati
augustis. ma lähen koju sest ma pean end heleda loorina üle linna laotama sest avatud väravate
vahelt voolab emajõgi teisele poole sest kõik näevad must läbi kui karjamaalippidest sest
ma pean hakkama palgiparvetajaks ja mu suurim nõrkus on mu suurim tugevus.
me mõlema nähtud meelest läind unenäost jäi maailma keerlema.