tuhast tahkunud kividel kuhu viib uneliivane tee
homme koduse puiestee järgmise puu taga puhun
pimedusse lõpmatuid rõngaid mis lähevad sõõre
tehes läbi vahtralehtede nad raevuvad mu kuiva
kraevahe poole nad raputavad kogu oma viha mu peale
minu peale
seal patuses vihas kus istuda ei anna kus kohad on
täis kus pääseb vaid teisele poole kus hommikud
on pimedamad kui õhtuöö kus vari viib ära kastanite vahel
peituva jänese kus ma hommikul pean jooksma, jooksma
kesk kõiki olemata olemisi kui ma poleks vaid
puiestee järgmise puu taha läind
Thursday, February 25, 2021
22/24.02
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment