ja saad aru minust ei jäänud midagi maha tüüne tuul ajas vaid tolmu ringi ma läksin trammile ja tramm oli puupüsti täis inimesed olid üksteise vahele kinni kiilunud silmapiiri taha kukkuv päike soojendas õhu seal sees kleepuvaks ja ma jäin võõraste inimeste külge eemaletõukavate nähtamatute niitidega kinni läbi tolmuste akende oli võimatu midagi konkreetsemat näha ja raske oli oma kohta leida nii palju inimesi ja keegi ei vaadanud mulle otsa saad aru kell oli viis ja minust ei jäänud midagi maha. mu jalad olid tulised põlved valutasid pea kippus valutama mul oli nii halb aga ma teadsin et mul on kotis viis aastat vana tammetõru seal ühes ja samas sahtlis ja P andis mulle linnaäärsest koduaiast kaasa mõned lillakad ploomid need olid mul jakitaskus ma keerutasin neid sõrmede vahel ringi ma teadsin et nende jahustele kestadele jäävad mu sõrmedest tumedad plekid aga see mind väga ei huvitanud sest mu mõte oli mujal ja ploomid kasvavad igal aastal uuesti. mulle tundus et möödunud oli ebamäärane hulk aega ja tramm peatus ühes ja samas peatuses aina uuesti ja uuesti ja vahepeal ei suutnud ma päikest näha keegi oli roninud puiesteeäärse tamme otsa ja ma mõtlesin et küll inimestel on vedanud kujutad sa ette sellist õnne ronida teisipäeva õhtul puiesteeäärse tamme otsa ploomid käisid taskus ringi. lõpuks tulin voltas välja ja ma ei tundnud tuttavaid kohti ära aga vähemalt tunne oli õige ma mõtlesin et mis küll niimoodi saab ma olin vist midagi trammi maha unustanud edasisi mängureegleid ma ei tunne ja saad aru kellegi tšehhi kristallnõud olid mööda tänavat laiali pillutud sest kell oli viis ja tramm oli puupüsti täis