aleviku ääres on lihtne surra, kuna hääbumine tavatseb alustada just sealt; udu poolt enda hõlma alla võetud põldude vahelt, kus läbi aastate on hommikuti esimesed asukad rabade kohalt kokku lennanud kured, kelle kaeblik hääl kajab varahommikutel läbi seinte ka minuni. ja kuigi on meelevaldne hääbumisele konkreetsemat ajaterminit külge panna, käib ta minu hinnangul ühte jalga augusti viimaste päevadega - mil keegi ei taha veel olnud suve käest lahti lasta, kuid pikenev öö muudab hommikuid üha jahedamaks. sellistel hommikutel on raske end veenda, et läbi keha käiv külmus võiks mingil määral rahuldust pakkuda, või et põlvekõrgune kastehein kuivaks päevapeale taas ära. lihtsam on voodis teine külg keerata, suvi pikemaks mõelda, ärgata keskpäevase kirikukella peale. 

kuigi aja kulgemisele on raske kätt ette panna, muutub ta vankumatult hoomatavaks alles iseenda vanemaks saamisel. ma polnud tähele pannud, mil linnaäärse tänava viimases majas elav daam hinge heitis, ja ma ei osanud võimalikku ajahetke isegi mitte pakkuda - küllap peale seda, kui komandeeringud mind merele viisid. küsisin ta surma kohta E käest, kui me ühel sügise algusele iseloomulikul päeval suuna lõunasse võtsime ning vaarikavarsi otsima läksime, tema meenutuste kohaselt juhtus see tol erakordselt külmal talvel, kus poolel orul roosid ja pirnipuud külma kätte surid. muud E mulle öelda ei osanud, juhuslikult mainis ta vaid daami kolme poega, kes järgnenud kevadel tassisid päevaga oma ema majast välja loendamatul hulgal vanu telliskive; olin ka ise lugenud, et uusrikkad riigi teises otsas ostavad telliseid saunaehituseks kalli hinna eest kokku (mõtle vaid, mõtlesin, niimoodi kauge koha kive kokku osta). daami maja hoovis asuva kuuri all oli aga alati olnud arvutul hulgal erinevates suurustes ja paarides jalanõusid - nimelt oli daam töötanud terve oma mäletatava elu kingavabrikus ning tundis sest alati suurt uhkust, kuid see uhkus oli alati segatud näpuotsatäie (kuid siiski kristallselgelt tajutava) kõrkusega, sest kõiki inimesi polnud kingavabrikantideks loodud. daam toimetas nende töötatud aastate jooksul pidevalt mahakantud ja defektiga üksikuid kingi koju, sellele põlvkonnale iseloomulik komme kõike kindluse mõttes tallele panna. mida vanemaks me kõik seal linna loodeservas saime, seda kõrgemaks kasvasid ka kingade kuhjad daami kodu akende taga, valgudes viimaks majast üldse välja. lapsena tundus see niivõrd iseenesestmõistetav, et daamil tänava lõpus on majatäis kingi. E-ga tema majast mööda kõndides tuli mu silmade ette pilt daami kolmest pojast, kes tassisid ses veidras kingalabürindis päiksetõusust kuni -loojanguni vaikides kive. 

ja kuigi ma polnud daamiga kunagi ühtegi täislauset vahetanud, pangem see meie vahel lebavatele mitmetele põlvkondadele, mäletasin tema helehalle pikki juukseid ja vaevatud kõnnakut meie majast möödudes (sest töö vabrikus pidavat kiiresti seljale hakkama ja vabrikus kasutatav liim ajas õhtuks kõigil mõtted sassi, nagu ta kohaliku poe saialeti ääres kippus kõigile neile rääkima, kes teda teretada raatsisid; kui daami tuju oli kergelt muhelev ning ta võttis vaevaks mõned kreemisaiad osta, võisid olla kindel, et tol päeval valmistati lakknahast platvormtallaga linnakingi, tema lemmikuid). daami pojad said juba noorelt iseseisvateks ja otsustavateks - alustasin juba lapsena neist kõige noorema täiesüdamlikku vihkamist, sest vana sõbra M sõnade kohaselt oli ta linnaäärsesse kraavi aastaid tagasi kolm kassipoega ära uputanud. kuigi noorima poja kõne oli pehme ning silmad nukrad, oli mu lapsepõlvest päritud vihkamine liiga vankumatu, et M jutu tõesuses isegi kahelda. viha süvendas teadmine, et daami kadunud mees ning kolme venna isa oli olnud orus armastatud kirikuõpetaja, kes oli seal samas kingi täis majas paarkümmend aastat tagasi kõige soojemal suvel äkksurma surnud. tema järgi oli nimetatud oru keskne kogudus, mida tunti hästi ka orust väljaspool. oma parimatel aegadel lasi kirikuõpetaja teha endast hunniku ilupilte, kutsega tulla kogudusse ning saada hoitud, ning ta lasi neid riputada kõikvõimalikesse kohtadesse - ehitusmaterjalide kaupluse teadetetahvlile, elektripostidele, kes leidis neid oma postkasti topitult, kes silmas neid lillepoe aknal. ka praegu võis õpetaja tuhmunud naeratust üksikutes kohtades orus silmata, teadsin, et mingil põhjusel on üks pilt ka E kuuris, kirikuõpetaja hoolas pilk ta jalgratastel.

ühel suvel, mitte kaugel kingavabrikandi majast, leidsime H-ga tänavaäärsest rohust hiiglama suure roti. kuigi algselt arvasin, et loom on surnud, tundus tal siiski eluvaim sees olevat. lastena ei osanud me teha midagi muud, kui toimetada talle alustassidel piima, kuid kodust oli tee rotini pikk ja konarlik; piim tilkus peamiselt januselt tolmavale teele. kuigi rott suri üsna pea peale tema leidmist, olid ta viimased hingetõmbed pikad, ta hall ja vana keha värises vaevumärgatavalt. veidral kombel tuli see surev rott mulle meelde ühel väljasõidul kolleegidega mu vanasse, uhkesse metsaäärsesse keskkooli. meid veeti kõige kõrgema korruse peale, lõuna poole avanevate akende tõttu oli õhk seal tulikuum. kuigi saabumas oli õhtupoolik ning päike oli veel taevas (kuid visalt kukkumas), oli kogu korrus oma täiuses tumedatesse varjudesse looritatud. meil kõigil olid ilmatuma targad ja tõsised näod peas, pettes ka iseendid, nagu oleks kogu maailma tarkus just meie kuue peale laiali jaotatud. ja kuigi ma võisin vanduda, et ma polnud nende inimestega käinud päevagi samas koolis, samuti tundus mulle kogu koolimaja täielikult pahupidi ja peegelpilti keeratud, naersid kaasteelised mind välja ja mind tõmmati mäletama asju, mida ma enda hinnangul polnud kunagi kogenud. seal kõrgeimal korrusel istudes tõmbas J äkitselt oma vasakust taskust välja veidra halli pambu, mis end õrnalt liigutas. "terve pesakond vutitibusid!" deklameeris J muheledes, rääkis itaaliast inkubaatorite ostmisest, ja kogu olukord tundus mulle niivõrd jabur, et ma oleksin võinud kihla vedada, et näen und, kuid läbi akna mu käsivarsi soojendava päikse kibedus oli nii päris, kui üldse olla sai. vutitibusid pole J peale seda seika enam kunagi maininud, kuid seda traatidest kokkupainutatud halli pesa nägin ühel puhul tema kodus, küll juba tolmukihi alla mattunult. ehk olid J tibud lennanud suremiseks just kingvabrikandi tänavale, sest teadsin, et iga sügise hakul võis seal tänaval surnud konnade laipasid kokku lugedes sajani loendama õppida. 

tol samal õhtul, peale seda, kui vaikides E-ga vaarikavarsi lõikusime, oru muserdav ja vankumatult hääbuv ajalugu meil raske liiva täis kotina turjal, nägin daami unes. tavaliselt ma und ei näe - magamine on minu jaoks kui pilditu puhkus, õnnis väljalülitus. daam istus aleviku keskel asuva kalmistu kividest laotud müüril, ta oli paljajalu ning kissitas kesksuvisest päiksest silmi. õhk mustas taevast alla sadanud sitikatest. teadsin, et tahtsin daamist kiirelt mööduda, mu mõlemad käed oli kollaseid krüsanteeme täis, kuid daam peatas mind kerge käeviibutusega. ma ei tea, kas uni mängis mulle mingit vigurit, kuid imestasin, kui lühike daam võrreldes minuga oli. temast õhkus oma elu ära elanud inimesele omast väsimust; teadsin küsimatagi, et kui talle oleks antud võimalus kuhugi pikali visata, oleks ta silmapilkselt vajunud tihkesse unne. daam tõmbas oma mantlitaskust välja mingi väikse asja ja pistis selle omakorda minu taskusse, ta ei vaadanud mulle kordagi otsa. peale seda võttis ta uuesti sisse oma koha kivimüüril, pilk suunatud ebamääraselt kõikjale ja mitte kuhugi; mina kohendasin oma krüsanteeme ning liikusin kohmetult edasi. mulle tundus, et ma pidin kalmistu väravateni jõudmiseks liikuma terve igaviku, mööda läksid sajandid ja sõjad, kuid sinna jõudes vaatasin tagasi üle õla - daam oli kadunud, samuti olid mu käed tühjad, krüsanteeme polnud näha kuskil, kuid mu tasku muutus üha raskemaks. tõmbasin kalmistu väravate vahel daami poolt poetatu taskust välja.