usun kõike nagu pime lind usun
jumala lapsekäsi ristiga kuradit
usun iga sügis kolmnurgas lendavaid
linde usun et on põhjapoolus usun
keerdtreppe kolakambreid merevahtu
ritsikate jalalööke apelsiniseemneid
usun kaskede kullast rüüd naeru
mis pudeneb pilvilt usun südame-
põhjas elamas miskit lõputut

olen käinud ukselt uksele
päkkades klirisend klaas
ujund läbi roheka liiva
katkistel põlvedel rooman
üle laines soolavälja tean
su käed on hellad

näen katustelt voolab lumega kogu
suve vihm & mereäärne mägi
täis pillutud tuhka & kaon tänava
lõpus kollaste kaskede taha &
sõlmed mis kunagi lahti ei hargne

ainult suvi

keegi on maja taga hoovis pillanud maha pool kaneelisaia ja ma mõtlen vaid sinust. päike muudab suhkru karamelliks tunnen imalust ja sina sul on tee mu koju peas. mõtlen paljudest asjadest mõtlen klaasikildudest tuppa kinni jäänud putukatest ja erinevate piltidega tikutoosidest mõtlen kasvuhoones soojaks läinud veest paduvihmast survepesuritest mõtlen sinust. ploomipuu augulised lehed sina aed hämarikukumas sõstrad ja põõsad ja puud ja vaid sina sina sina nende vahel teed kätega endale läbi udu ruumi su pilk jääb mu seljale kinni meil on mõlemal soe suvalisel ööl viskan oma juuksed koos kõige muuga vastu idas punatavat taevast vaatame üksteist ja kõik jääb paigale. kõik kõik linnud ritsikad ussid maa sees ei liigu kardan kibedat tõtt ja südamevalu küsida kõigi käest kas mu käsi on üldse nõnda hoitud

oled ehk mõnel kaugel bulvaril, mis tegelikult ei olegi nii kaugel, ja linn kajab sulle vastu, tänav elab, istud maha ja loed ristikivi ja tunned, kuidas möödakäijad su raamatut piidlevad, milline õnn lugeda kaugel bulvaril ristikivi ja keegi ei saa aru, metalne pargipink õhkab keskpäevast sooja ning teeb sõrmede all ehk haigetki, kuid sul on süles raamat ja pea edasistest plaanidest õndsalt tühi, kuskil lähedal on turg ja rongid ja uued raamatut piidlevad inimesed ja kõik muu melu, hommiku jooksul sisse joodud kohv on teinud sind vastupidiselt uimaseks ning kõht on veidralt raske, mistõttu ongi hea jalga puhata, raamat süles, istud seal ja tunned ära akordionil tuttavad noodid, mis võnguvad sinuni läbi kitsaste tänavate, ehk isegi läbi metrootunneli, pidid ostma metroosõidu jaoks paberpileti ja see tekitas sinus tohutut rõõmu, küll on hea omada materiaalseid asju, hoiad neid kodus ehk öökapil või köögilaual või unustad mõne kevadjaki taskusse, avastasin hiljuti lõunast tagasi põhja sõites jakitaskust pooliku paki rediseseemneid, mis võttis jala nõrgaks, ära unusta, kes sa oled ja kust sa tuled, ka lõunast tagasi põhja sõites, sinu jaoks on loodud vaid üks koht siin maamunal, kus saad need rediseseemned mulda poetada, kuid metroos tekib sul alati segadus, et kuhu täpsemalt põhi ja lõuna ja ida ja lääs jäävad, mingid sisemised radarid maa all ei tööta, kuid liikuva trepiga taas maapinnale sõites võtab sind vastu uus tänav ja uued hääled, keegi hõikab midagi aknalt ja autod kumisevad ühtlaselt, inimesed aina jooksevad ja kiirustavad ja piidlevad su ristikivi, kuid kummaline roidumus ei lase sul mööda taevast sõudvatelt pilvedelt pilku pöörata, aina ühtpidi edasi kaugel bulvaril, linn on kitsas ja hoomamatu ja mõned purskkaevud on valedes kohtades, kirikuidki ehk liiga palju, kuid sulged silmad, viskad end kunstimuuseumi taga rohule pikali, käed laiali ja jalad laiali ja pea laiali ja kaotad ristikivi vahelt järjehoidja ära ja tõenäoliselt veidi ka ennastki, kuid park pühitakse hommikuti hoolikult puulehtedest ja okstest ja muust prahist kokku, vägagi toimiv ringmajandus, mistõttu leiavad su kaotatud osad hõlpsalt siin bulvaritega linnas oma uue koha, ehk polegi nii halb see laialiolek, mõtled, et terve maailm pole su vastu, sul on igatpidi õigus siin olemas olla, ruumi enda alla võtta, olles siin rohul pikali või kuumaval pargipingil või üksinda nurgapealsetes kohvikutes rohke piimaga kohvi juues, miks on mul vaja üldse tõestada ennast, mõtled, oma kohalolule mingi selgitus anda, mõtled, nii siin kui ka üldiselt, mul polegi vaja teha midagi muud kui kauges soojas linnas kohvi juua ja sihitult ringi kõndida ja vaimustuda mõnest unustatud nurgatagusest, jätta see varjuna saatev kurbus sinna maha, seal nurgataguses, oled mõnel kaugel bulvaril, mis tegelikult polegi nii kaugel 

päike pidi loojuma kell viis vihm sajab hommikuni kuid järgmine
aasta ei saja üldse varisen maha kahhelkivide vahele
mille praod on ammusest ajast katki suudlen puude
lehti juuri tüvesid kannan mälestusi tikutoosides lükkan
neid läbi liivakellade kas mulle on üldse kunagi andeks antud

unustasin saata veebruari veenäidu

keerad pea valele poole ja päike soojendab mõlemad põsed

naeratan tahtmatult ja ma ei naerata kunagi mul on silmad murosa sekundist kinni ja midagi on juba liikunud pudenenud okstelt maha naeran panen silmad ise kinni ja seletan midagi pikalt sa viskad pea kuklasse näen silmanurgast vanalinna maju torne aastakümnetega räämunud aknaplekke riivame üksteist aeg kergelt peatub ja naer on koos millegi muuga mu kurgus kinni vaatan täpselt pilvede vahele et ma midagi ütlema ei peaks aga vaatan mööda olen haavatav sest naeratan sest tunnen sest näitan välja et tunnen sest näitan välja naaber ütleb et mind pole kunagi näha jah tean lähen tagasi tänavale kus ma pole olnud sest õhk on kopsudes kinni koos millegi muuga midagi suurt ja olulist nihkub merede ääres