oled ehk mõnel kaugel bulvaril, mis tegelikult ei olegi nii kaugel, ja linn kajab sulle vastu, tänav elab, istud maha ja loed ristikivi ja tunned, kuidas möödakäijad su raamatut piidlevad, milline õnn lugeda kaugel bulvaril ristikivi ja keegi ei saa aru, metalne pargipink õhkab keskpäevast sooja ning teeb sõrmede all ehk haigetki, kuid sul on süles raamat ja pea edasistest plaanidest õndsalt tühi, kuskil lähedal on turg ja rongid ja uued raamatut piidlevad inimesed ja kõik muu melu, hommiku jooksul sisse joodud kohv on teinud sind vastupidiselt uimaseks ning kõht on veidralt raske, mistõttu ongi hea jalga puhata, raamat süles, istud seal ja tunned ära akordionil tuttavad noodid, mis võnguvad sinuni läbi kitsaste tänavate, ehk isegi läbi metrootunneli, pidid ostma metroosõidu jaoks paberpileti ja see tekitas sinus tohutut rõõmu, küll on hea omada materiaalseid asju, hoiad neid kodus ehk öökapil või köögilaual või unustad mõne kevadjaki taskusse, avastasin hiljuti lõunast tagasi põhja sõites jakitaskust pooliku paki rediseseemneid, mis võttis jala nõrgaks, ära unusta, kes sa oled ja kust sa tuled, ka lõunast tagasi põhja sõites, sinu jaoks on loodud vaid üks koht siin maamunal, kus saad need rediseseemned mulda poetada, kuid metroos tekib sul alati segadus, et kuhu täpsemalt põhi ja lõuna ja ida ja lääs jäävad, mingid sisemised radarid maa all ei tööta, kuid liikuva trepiga taas maapinnale sõites võtab sind vastu uus tänav ja uued hääled, keegi hõikab midagi aknalt ja autod kumisevad ühtlaselt, inimesed aina jooksevad ja kiirustavad ja piidlevad su ristikivi, kuid kummaline roidumus ei lase sul mööda taevast sõudvatelt pilvedelt pilku pöörata, aina ühtpidi edasi kaugel bulvaril, linn on kitsas ja hoomamatu ja mõned purskkaevud on valedes kohtades, kirikuidki ehk liiga palju, kuid sulged silmad, viskad end kunstimuuseumi taga rohule pikali, käed laiali ja jalad laiali ja pea laiali ja kaotad ristikivi vahelt järjehoidja ära ja tõenäoliselt veidi ka ennastki, kuid park pühitakse hommikuti hoolikult puulehtedest ja okstest ja muust prahist kokku, vägagi toimiv ringmajandus, mistõttu leiavad su kaotatud osad hõlpsalt siin bulvaritega linnas oma uue koha, ehk polegi nii halb see laialiolek, mõtled, et terve maailm pole su vastu, sul on igatpidi õigus siin olemas olla, ruumi enda alla võtta, olles siin rohul pikali või kuumaval pargipingil või üksinda nurgapealsetes kohvikutes rohke piimaga kohvi juues, miks on mul vaja üldse tõestada ennast, mõtled, oma kohalolule mingi selgitus anda, mõtled, nii siin kui ka üldiselt, mul polegi vaja teha midagi muud kui kauges soojas linnas kohvi juua ja sihitult ringi kõndida ja vaimustuda mõnest unustatud nurgatagusest, jätta see varjuna saatev kurbus sinna maha, seal nurgataguses, oled mõnel kaugel bulvaril, mis tegelikult polegi nii kaugel