päike pidi loojuma kell viis vihm sajab hommikuni kuid järgmine
aasta ei saja üldse varisen maha kahhelkivide vahele
mille praod on ammusest ajast katki suudlen puude
lehti juuri tüvesid kannan mälestusi tikutoosides lükkan
neid läbi liivakellade kas mulle on üldse kunagi andeks antud