novembri rõhus mõned mu tekstid

hurraa! 

kuskil on liini lõpp ja meri ja hetk, mil me enam ei rääkinud. eelmisel nädalal istusin männiku bussil naise kõrval, kellel olid täpselt sama punased juuksed kui sul siis, ja mul jäi hing kinni. kuus aastat ei mahu sõrmede peale ära. bussis oli niiske ja nimetud tühermaad läksid mööda, kuid ma ei julgenud talle otsa vaadata, sest nii püsis õhus veel võimalus, et mu kõrval oled just sina (naine läks välja kuskil mustamäel, ta oli oluliselt lühem). ma ei tea, kus sa oled, kuid kujutan sind ette eelkõige stroomil ja koplis ja pirital. vilav tuul ja õõtsuv roostik, mida sisemaal meil kunagi polnud. mäletad, kui me emad esimest korda kohtusid ning vahetasid porrulauke ja porgandeid ja mingit emadele iseloomulikku juttu, samal ajal me kraapisime sendid kokku ja läksime su maja juurde friikaid sööma ja naersime kogu tee sinna ja tagasi. mitte mingit rasket ja rõvedat hõõrdumist siin elus, ainult pikad heinavaalad aleviku ääres. või siis, kui istusime kõik need venivad õhtud kultuurimaja viimasel korrusel, akende taga rusuv novembripimedus, ja rääkisime. ma ei teagi, kas ma olen elus üldse kunagi kellegagi nii palju rääkinud kui sinuga, kui raske on meil mõlemil neid asju siiamaani kaasas kanda. ma kipun viimasel ajal erinevates kohtades tähele panema inimesi, kellel on mõni sõrm puudu, näiteks pühapäeval raamatukogus ja teisipäeva õhtul promenaadil lapsevankrit lükkav isa ja kolmapäeva hommikul müüja apteegis ja ma mõtlen klišeelikult kõikidele nendele valedele valikutele, mis me elus teinud oleme. mõtlen kuidas me fausti analüüsisime ja kuidas mandrid liikuma hakkasid, kuidas me hingepõhjani solvusime ja raksu läksime. pikad tühjad lehed kõikide nende asjadega, millest ma sinuga rääkida tahaks, kuid kunagi ei jõudnud ja enam ei saa. nägin vahetult enne tallinna kolimist tartus ä-d ja ma tahtsin ära joosta, küsimused vajusid mu sees kokku, ma polnud piisavalt julge, et neid välja lasta. ta naeris oma isemoodi naeratust ja oli lihtsalt see tavapärane tema, kuid ma ei saanud oma isemeelsusest üle. mõtlen kuidas asjad on head ja siis nad jälle ei ole ja kuidas asjade kadumisega peabki ära harjuma, aga ma siiski tahaks sulle kirjutada, et oomaigaad kas sa teadsid et endla teatri keldris on kummitus miks mupo ainult paberi peatuses on mul läksid veinipokaalid jälle pesus katki kas sulle ei tundu et kohukesed on viimasel ajal väiksemaks jäänud miks ma asjadest kunagi lahti ei suuda öelda. ehk on sul helge. 

sõnade vahel on meri tume kui
vein liiv rannas raske kohvrid
pakitud sisalikud kaotanud oma
sabad ma tean seda juttu kuidas
umbsõlmi lahti harutada ma näen
sa kasvatad tiivad mu juurest
lennatakse alati ära

04.10.22

ma olin paar päeva tagasi hipodroomi juures ja tuuline oli, hästi tuuline oli. tammetõrud keerlesid ümber iseenda ja panin sama päeva õhtul tähele, et tuul tõi peegeldusega mu magamistuppa kastaniokste vahelt valguse, mida seal pole kunagi olnud, ja see tundub kuidagi sümboolne, aga ma ei tea, mille suhtes. igatahes, seisin seal pimedas hipodroomi juures, punasele katuseäärele oli kirjutatud valge värviga "puhvet", ja mul tuli mingi ammune mälestus meelde, kuidas ma olen seal umbes kakskümmend või rohkem aastat tagasi varem ema varjus seisnud. ja tegelikult ma ei tea, kas me seisime tookord üldse seal, aga mul tekkis mingi äratundmine - mäletad, kui lapsena sai paberist lumehelbeid välja lõigatud ja sa pidid need ääred pedantselt kokku voltima, vot selline tunne oli, keegi murdis kahe samasuguse pildi ääred mul pea sees kokku. aga siis ma olin julgem ja mul oli veider puidust nuppudest mäng käes, millega ma midagi teha ei osanud, ja need nupud kadusid järgneva elus jooksul alalõpmata igale poole ära ja olid üleüldse täielikuks tüütuseks, aga ma mäletan nende tihket kollast värvi. rasked puidust silindrikujulised nupud. ja kui mu varasemas mälupildis on taevas pilvitu, päike laia kaarena sealsamas, värvid täpselt nii erksad, kui inimsilm neid seletab, inimesi palju, siis paar päeva tagasi sealsamas olla oli nukker. kõik laguneb koost, ümber sissepääsu oli veetud metallaed, kus muide oli peal üks pilt raamatut lugevatest inimestest, kunagi seal olnud rattaremont olevat sildi kohaselt nüüd üle tee ning mina ainukese inimesena seal, suur üksindus paldiski maanteele ära eksinud. samas paldiski maanteed saadab see üksindus nii või naa varjuna, ma olen sealt erinevatel eluetappidel isegi mitte niivõrd palju sõitnud, kuid need on alati meelde jäänud, sest ma ei oska oma kohta leida. kui kunagi hästi ammu linnast väljas elasime ja seda sama teed pidi sinnapoole sõitsime, autoraadiost tuli raudselt terminaator ja vanemad õpetasid mulle automarke, siis need puud seal kahe sõidurea vahel ning ühesugused majad rivis tundusid täpselt õiged. praegu sa mõtleks küll, et no issand, kas on halvemat kohta tallinnas elamiseks? ja vaata, seal kõrval on mingi ühistranspordi asi ka, ilgelt suured kaarhallid, kuhu siis trollid ööseks sisse sõidavad, lissabonis sõitsid sellistesse sisse kollased trammid. ja prahas olid ka sellised, kui me paar aastat tagasi L-ga seal olime ja meid kuskil läänepoolses linnaosas trammist öösel keset liini maha aeti, siis seal sõitis see tramm ka samasugusesse majja sisse. mul tuleb meelde punane värv ja number viis, ja kõige parem botaanikaaed siin maailmas üldse. ma pole L peale kaua mõelnud, ta hakkas mingi hetk teistmoodi naerma. kunagi mitu aastat hiljem sõitsime sealt vist emaga, ja ta näitas ühte maja, mis ta sinna teinud on. vahet väga pole, kellega ma sealt sõidan, igastahes näitan iga kord, et vot mul ema tegi selle maja seal. palun vaata ja imesta, et minust inseneri ei saanud. umbes aasta aega tagasi sõitsime A-ga sealt kaudu suvalisel laupäeval laulasmaale ja tagasi, ta rääkis hästi paljudest asjadest ja mitte millegist korraga. rannas oli palju rändrahne ja millimallikaid. linna tagasisõites oli juba pime ja A näitas seal paldiski maanteel mingile reklaamile, ja lasi seda sama endasträäkivat joru edasi. ma olin peale seda kuidagi kõigest ahastuses ja kurtsin M-le, et kas sa saad aru, kas sa kujutad ette olla kogu ülejäänud elu koos kellegagi, kes sinusse nii leigelt suhtub, kes sinu käest kaneelisaiakeste raha tagasi küsib. täitsa lõpp, mina ei oska ja ei taha, ma ei suuda inimestesse mu ümber nii leigelt suhtuda, ma paneks tuule merekarbi sisse kinni ja puhuks mere rannast ära, kui keegi vaid küsiks, murran ennast järjepidevalt väiksemateks tükkideks nagu pudenev kivi. proovi siis kuidagi vähem olla, onju. ja noh, ma olen mööda paldiski maanteed ka ise autoga sõitnud, nüüd viimasel ajal, ja see on alati väga rõve olnud. imetlusväärne, et olen elus ainult ühe avarii teinud, ja sedagi üldse tartus kuskil kõige mõttetumal ristmikul. aga mingi hetk muutub see maantee väsitavaks ja ma tahan alati koju tagasi minna, kuigi mustamäe poolt lähenedes on mus alati arusaamatu ebakindlus, et kõik lähevad mu juurest ära ja see on viimane kord, kui me mustamäe poolt mööda paldiski maanteed sõidame, kuid vastupidist mulle ei öleda ja mina ei julge küsida. eks ta ole, tallinn või taevas. 

kalda tn

mul tuleb meelde, et telk on M ja S tagaaias püsti löödud. see suur kask, mis nende krundi piiril kõrgub, ajab oma oksad laiali ja lehtede sahin on auto tagaistmel istuva minuni kuulda. mul on käes ilmselt midagi väikest ja sümboolset, näiteks kimp päevakübaraid või kaart, mille olen ise teinud. mõtlen, kuidas kõik kohad on suve lõpuks kaseseemneid täis. mis tunne on neid juustest välja kammida. kuidas need aknavõrku kinni jäävad. olen aias õunapuude ning sõstarde vahel ja järve kohal hakkab hämarduma; pikk uduviirg teisel pool maja põllul, minu ja metsa vahel ületamatult pikk vahemaa, millest ma pole kunagi edasi läinud. selles samas metsas pidavat see üks järv olema, kuhu V läks õhtul enne oma põhikooli lõpetamist kalale, ning aktusele ta ei jõudnudki. ema rääkis seda, kui mitu sooja suve tagasi lüllemäele sõitsime, aknad lahti ja mina kartmatu, hiireviud tee ääres valvsa pilguga saatmas. ema ütles ilmselt, et meil on kõigil kalduvus siin metsadesse ära kaduda, ja naeris. hämardub ja kaste tuleb maha ja mu põlved saavad märjaks, ma korjan plastist kohvitopsi punaseid tikreid, astun maha kukkunud ploomid katki. M paneb aias laternad põlema ja ööliblikad kaotavad mõistuse. eelmisel nädalal nägin J aias surnud väike-punasuru ja tahtsin nutta, ma ei teagi, kas pigem ööliblika enda või seotud mälestuste või mõlema pärast. mul on jahe, kuid pere ja tuttavad on lähedal ja mul on turvaline. E on kuskil peenarde vahel ning hõikab mind, istume kiigel, teeme mingit lastele omast lollust, mis ühteaegu ei tähenda midagi ning mis samal ajal hoiab minust aastaid hiljem ikka veel kinni. E on minust nii palju pikem ja minul juuksed lokkis, tambime vist sealsamas pojengipõõsas, mis mitme aasta pärast ühe kurja mägra poolt üles võetakse (mäkra keegi kunagi ei näinud, aga mingil hetkel lõpetas ta M ja S lilleaias käimise). õhus on tunda mulla niisket lõhna ja sääseküünalde imalust. hoov on autosid täis ja kruusatee maja kõrval on päeval sadanud hoovihmast sügavaid lompe täis. ma tean, et suvi ei saa kunagi otsa, aga mingil hetkel tuleb sügis ja V ei käi enam kalal ja M ei pane tagaaeda telki üles ja ma leian kaseseemneid veel pikka aega ja ma ei näe E-d enam kunagi. 

väljas on jahe ja mul on peas
sulalume selge vesi tuul
puhub mind kiviks su
käsi nii kaugel päev on
lühike kuid mina veel 
lühem me kehad kui
kivid kas jätad mind alles
kui merele lutsu viskad

yksikud juhtumid maikuus

näen sind mõned korrad õhtul ja öösel unes unes unes. mul läheb meelest hommikuti üles ärgata puud liigutavad oma oksad eest et päike mulle peale paistaks kõnnin järgneval hommikul kui hägus trammipeatusest mööda teise maa keeles on lihtsam öelda et koerad jooksevad kui kuutõbised munakiviteedelt kaigub tagasi kõikide inimeste soojaks köetud naer et kas kujutad ette seda inimeste kurbust kui elati teisel pool jõge ja sildu ei osatud teha et päike loojub valele poole et ma olen kui portselanvaas mille igal õhtul vastu seina kildudeks viskad

on sul jõudu kloppida lahti valged padjad ajada
niidi taha päike hoida taskus kive jätta meelde 

trammiajad linnuliigid kuukraatrite nimed
eesti keele käänded kas jaksad toita mu eest

varblasi tantsida haual surra kõikide õuna-
puude all keerutada mu juustesse lokid õhtul

taas harutada nad lahti unustada ära kõik unenäod 
ja tuua koju vaid mureleid mureleid mureleid

ootus vaid su silmade kumerus pikk ja
lume langemise lõputu kuma 

mere vee äär

inimesed lähevad iga päev tööle selles
samas linnas kus ma nii palju aastaid tagasi 
sündisin inimesed sõidavad iga hommik ikka
ja jälle sellest samast majast mööda mäletan sügisel
halli merd mäletan tühja randa vihma
vaikust vettinud liivas käimise raskust mul
jooksevad kõrvad verd ma mäletan kukkumise
aeglust kõrvetavalt külma kevadist vett piiri
ääres lõkkesuitsu võõraid autosid lõputut
sõitu liftiga ma loen kümneni enne kui
puu tagant välja jooksen niidirulle
kasemahla kruusa peal kukkumist. kruusa
peal kukkumist ma tahan hoida elu lõpuni
tasukus tammetõrusid nälkjaid linnumune
inimesed lähevad iga päeva tööle selles
samas linnas kus ma nii palju aastaid
tagasi sündisin tikreid peos hoidma

veebruar

kui kerged on me luud kui need
murtud pooleks puhutud tühjaks
jäetud pikkadeks aastateks tuulduma
tühjale rannale kui kerged
on me luud kasvama kokku
kui laialipillutud haprad
kuudepikkused eitused oletused
kahurikuulidena saatused kui
kerge on mul õõnsate luudega lennata
üle linna kui kerge on kui
kerged on me kõigi luud

ma jätsin sulle pool apelsini. oota, kuuled jah? ma sõin lõunat sellelt üksikult siniselt taldrikult, oliiviokstega kreekast toodud jäi sulle. mida sa täna õhtul teed kas sa oled juba õhtust söönud kas tahad toon poest piima. ma ei tee täna midagi. pole kaua teatris käinud pole kaua mere äärde sattunud, kuigi näen seda hommikuti, kui tööl liftist välja astun pole kaua olnud laeva peal me pole kaua laupäeviti autoga läände sõitnud. liiva tossude seest välja raputanud millimallikaid tagasi vette aidanud. laena seda raamatut mille viimati ostsid ja tõmba tähtsad kohad harilikuga alla, pärast arutame. vaata ma oskan joosta kiiremini kui kõik inimesed kokku vaata mul hakkab kiiremini külm kui kõikidel inimestel kokku. ma keerasin su ahjukella õigeks. ma leidsin su kööki õige suurusega tassid, sest ma tean, et su eelmised läksid katki. see apelsini teine pool on magusam. taevas on alati nii roosa, just nagu sulle meeldib ja kuu sama suur, kui mu süda. 

elus olemise pehmus
hõõrdub aega mööda puuder-
suhkruks doominosilmade
vahel