04.10.22

ma olin paar päeva tagasi hipodroomi juures ja tuuline oli, hästi tuuline oli. tammetõrud keerlesid ümber iseenda ja panin sama päeva õhtul tähele, et tuul tõi peegeldusega mu magamistuppa kastaniokste vahelt valguse, mida seal pole kunagi olnud, ja see tundub kuidagi sümboolne, aga ma ei tea, mille suhtes. igatahes, seisin seal pimedas hipodroomi juures, punasele katuseäärele oli kirjutatud valge värviga "puhvet", ja mul tuli mingi ammune mälestus meelde, kuidas ma olen seal umbes kakskümmend või rohkem aastat tagasi varem ema varjus seisnud. ja tegelikult ma ei tea, kas me seisime tookord üldse seal, aga mul tekkis mingi äratundmine - mäletad, kui lapsena sai paberist lumehelbeid välja lõigatud ja sa pidid need ääred pedantselt kokku voltima, vot selline tunne oli, keegi murdis kahe samasuguse pildi ääred mul pea sees kokku. aga siis ma olin julgem ja mul oli veider puidust nuppudest mäng käes, millega ma midagi teha ei osanud, ja need nupud kadusid järgneva elus jooksul alalõpmata igale poole ära ja olid üleüldse täielikuks tüütuseks, aga ma mäletan nende tihket kollast värvi. rasked puidust silindrikujulised nupud. ja kui mu varasemas mälupildis on taevas pilvitu, päike laia kaarena sealsamas, värvid täpselt nii erksad, kui inimsilm neid seletab, inimesi palju, siis paar päeva tagasi sealsamas olla oli nukker. kõik laguneb koost, ümber sissepääsu oli veetud metallaed, kus muide oli peal üks pilt raamatut lugevatest inimestest, kunagi seal olnud rattaremont olevat sildi kohaselt nüüd üle tee ning mina ainukese inimesena seal, suur üksindus paldiski maanteele ära eksinud. samas paldiski maanteed saadab see üksindus nii või naa varjuna, ma olen sealt erinevatel eluetappidel isegi mitte niivõrd palju sõitnud, kuid need on alati meelde jäänud, sest ma ei oska oma kohta leida. kui kunagi hästi ammu linnast väljas elasime ja seda sama teed pidi sinnapoole sõitsime, autoraadiost tuli raudselt terminaator ja vanemad õpetasid mulle automarke, siis need puud seal kahe sõidurea vahel ning ühesugused majad rivis tundusid täpselt õiged. praegu sa mõtleks küll, et no issand, kas on halvemat kohta tallinnas elamiseks? ja vaata, seal kõrval on mingi ühistranspordi asi ka, ilgelt suured kaarhallid, kuhu siis trollid ööseks sisse sõidavad, lissabonis sõitsid sellistesse sisse kollased trammid. ja prahas olid ka sellised, kui me paar aastat tagasi L-ga seal olime ja meid kuskil läänepoolses linnaosas trammist öösel keset liini maha aeti, siis seal sõitis see tramm ka samasugusesse majja sisse. mul tuleb meelde punane värv ja number viis, ja kõige parem botaanikaaed siin maailmas üldse. ma pole L peale kaua mõelnud, ta hakkas mingi hetk teistmoodi naerma. kunagi mitu aastat hiljem sõitsime sealt vist emaga, ja ta näitas ühte maja, mis ta sinna teinud on. vahet väga pole, kellega ma sealt sõidan, igastahes näitan iga kord, et vot mul ema tegi selle maja seal. palun vaata ja imesta, et minust inseneri ei saanud. umbes aasta aega tagasi sõitsime A-ga sealt kaudu suvalisel laupäeval laulasmaale ja tagasi, ta rääkis hästi paljudest asjadest ja mitte millegist korraga. rannas oli palju rändrahne ja millimallikaid. linna tagasisõites oli juba pime ja A näitas seal paldiski maanteel mingile reklaamile, ja lasi seda sama endasträäkivat joru edasi. ma olin peale seda kuidagi kõigest ahastuses ja kurtsin M-le, et kas sa saad aru, kas sa kujutad ette olla kogu ülejäänud elu koos kellegagi, kes sinusse nii leigelt suhtub, kes sinu käest kaneelisaiakeste raha tagasi küsib. täitsa lõpp, mina ei oska ja ei taha, ma ei suuda inimestesse mu ümber nii leigelt suhtuda, ma paneks tuule merekarbi sisse kinni ja puhuks mere rannast ära, kui keegi vaid küsiks, murran ennast järjepidevalt väiksemateks tükkideks nagu pudenev kivi. proovi siis kuidagi vähem olla, onju. ja noh, ma olen mööda paldiski maanteed ka ise autoga sõitnud, nüüd viimasel ajal, ja see on alati väga rõve olnud. imetlusväärne, et olen elus ainult ühe avarii teinud, ja sedagi üldse tartus kuskil kõige mõttetumal ristmikul. aga mingi hetk muutub see maantee väsitavaks ja ma tahan alati koju tagasi minna, kuigi mustamäe poolt lähenedes on mus alati arusaamatu ebakindlus, et kõik lähevad mu juurest ära ja see on viimane kord, kui me mustamäe poolt mööda paldiski maanteed sõidame, kuid vastupidist mulle ei öleda ja mina ei julge küsida. eks ta ole, tallinn või taevas.