nullsummamäng // 19.05

ma nägin sind roius kastanite vahel ja too kord
kui matsalu roostikus kured karjusid me
tervitasime üksteist kaugelt siis lähedalt. läbi kalendrite viivad
niidid mäletamas seda kui kukkusin kandle tagaaias, siiani nutavad
kivid hiiumaa randades taga su verd. me aias kase otsas istuval
käol jäi mu selleaastane õnn kukkumata aga see läheb meelest, sest aeg liigub
mõlemat pidi, ja läheb
meelest, süda pähklikestasid täis 

painduvus

ma olen igal pool üksi ma olen kõrvaltänavas redeli otsas ma olen
teisel pool linna mandariine koorimas. kesk vihmamärga tribüüni lamades tuleb maa peale meid koju viiv vanker mis
sõidab teise korruse koridori lõppu, kuid see mind ei huvita sest päike loojus viimati
augustis. ma lähen koju sest ma pean end heleda loorina üle linna laotama sest avatud väravate
vahelt voolab emajõgi teisele poole sest kõik näevad must läbi kui karjamaalippidest sest
ma pean hakkama palgiparvetajaks ja mu suurim nõrkus on mu suurim tugevus.
me mõlema nähtud meelest läind unenäost jäi maailma keerlema.