naeratan tahtmatult ja ma ei naerata kunagi mul on silmad murosa sekundist kinni ja midagi on juba liikunud pudenenud okstelt maha naeran panen silmad ise kinni ja seletan midagi pikalt sa viskad pea kuklasse näen silmanurgast vanalinna maju torne aastakümnetega räämunud aknaplekke riivame üksteist aeg kergelt peatub ja naer on koos millegi muuga mu kurgus kinni vaatan täpselt pilvede vahele et ma midagi ütlema ei peaks aga vaatan mööda olen haavatav sest naeratan sest tunnen sest näitan välja et tunnen sest näitan välja naaber ütleb et mind pole kunagi näha jah tean lähen tagasi tänavale kus ma pole olnud sest õhk on kopsudes kinni koos millegi muuga midagi suurt ja olulist nihkub merede ääres

valin iga kord selle, et mõni uks jääks lahti. jätan midagi mõne raamatu vahele või sahtlisse või kirun oma liig lühikesi nuge või pakun ennast su vannitoa vuugivahesid puhastama või kutsun vaatama balti jaama turu lihaletti või midagi muud säärast. ega sa ütle sellest kunagi ka ära, jätad oma jala rahulikult ukse vahele, ehk isegi vaatad mind ootusärevalt, muiates, rahulik. iga aasta imestan, et kui lühike on veebruar, kui kiiresti hakkavad päevad pikemaks minema ja millist tohutut rõõmu see teeb, kui taevas on selge ja roosa ja mul pole valus kopsud õhtuõhku täis hingata. et seisan iga päev valikute teelahkmel ja tean, kuhu minema pean, sest eilne ei tee haiget, töölõunat pakkides mu käed ei värise, kohvile on alati piima ja horoskoobid ei luba homseks vihma. tean, et mõõdaksid vannivee soojaks.