tõmban näpuga üle su riiulite tolm kobrutab mu pihkudes oleme suures helges paadis voodipesu on käe all sirge jahe küljeseinast hoovab sisse lõputuna näiv valgus. lõputuna näiv valgus ma ei suuda ereduse käes teha vahet merel ja taeval näen vaid su selga juustepiiri õlgu küsin midagi lolli kui sa oleksid kala siis milline valge meri peegeldab minuni su naeratuse mul on külm soe ma olen paadis meres voodis. paat meri voodi loeme samal ajal cortázari ma ei mäletan et oleksin seda palunud loetlen üles raamatud mida eelmisel aastal lugesin teeskled huvi lasen käel käia üle raamatuselgade noogutad loen sulle tagakaantel olevaid tutvustusi mis ei ütle mitte midagi arva ära mitu lehekülge siin on arva ära mis praegu kell on kas sa mõtled ka vahepeal mis nendest asjadest saab mis ära kaovad. ei sa ütled ei mõtle kas sul pole oma pead millegi paremaga vaevata ei ma ütlen ei ole tõesti mul unustas sõber eestikeelse stepihundi porto trammipeatusesse ja ma ei suuda sellest mõtlemist lõpetada kuhu see sai kes selle kaasa võttis kas ta hoiab seda nüüd enda riiulis kus on täpselt sama palju tolmu kui sul kõike muud mõttetust küljeseinast hoovamas sisse see sama lõputuna näiv valgus