meie esivanemad kes maetud
põleva punase mere ääres oliivi-
puude alla kehad vaid sinikaid
täis kes jäid unistama liiga
noorelt kuid nende põski
on hoitud iga hommik kuu
tõus iga hommik kolm-
nurgana lend verevärvi
pitsilises vaibas kinni vaid
liivakelladesse lõksupandud
liiv sealt punase
mere äärest

rehkendus

loen kokku neid pihlakamarju seal
väsinud poe nurgal kaks neli
kuus pilv seisab tähed
liiguvad kaheksa kümme
kaksteist ma tean kõike
aknaraamid lüüakse lahti
sa lähed endast välja mängid
viiulit kogu linnale pudened
koost neliteist kuusteist keegi
küsib mis värvi ma su aknad
maaliks kuid pihlamarjad on
ammu katki astutud