26.10.2025 

ega ma täpselt ei teagi, mis asjad on olemas ja mis mitte. millised käegakatsutavatest asjadest on igavesed, mis jäävad pikaks ajaks mullakamakate vahele hargnema ning peedijuurte vahele kinni, millised puhub tuul hommikuti laiali. midagi jõuab kummalisi teid pidi minuni, tuleb kuskilt pilvepiiri ja muu taeva vahelt, mingi heleda tuttava tundena. olen põhikoolis ja harutan oma juuksed patsist lahti ja mu juuksed ei jää enam kunagi sirgeks, vahet pole, kui palju neid kammin. igatsen lapsena söödud kurke ja tomateid, teen süüa nagu kõik teised mu peres. ei lähe kunagi kodust niisama välja, alati mingi põhjusega, alati paar eurot taskus. imen värsket verd otse haavadest, tulen sulle akna taha suure hobusega, sa võtad meid kinnisilmi vastu, sa puistad mürki kaera sisse, pole puhast maad patustele, pole käimata teid meiesugustele, pole meidki, tulen suure hobusega, suure lihase hobusega su akna taha, käime koos sinuga igal pool ringi. kulutame veskikive ühe õhemaks. mu jaks üha nõrgem, kaev üha sügavam, kaja vastu seina iga korraga tugevam, ütlen sulle jälle, et pole maad sinusugustele patustele, sinu silmadele valelikele, su suule ja tunnetele prisketele, valepoeg pisike tõstab üha pead, kärssab ära soojas põues, rabeleb piiskadest niiske õhu kätte, kaob silmanurgast mändide vahele öhe. ma ei tahagi midagi olla, olla midagi muud. taevast kukub midagi sinakat ja ümarat. tahan panna silmad kinni. tahan teha silmad lahti. tahan minna koju tagasi.