kuskil on liini lõpp ja meri ja hetk, mil me enam ei rääkinud. eelmisel nädalal istusin männiku bussil naise kõrval, kellel olid täpselt sama punased juuksed kui sul siis, ja mul jäi hing kinni. kuus aastat ei mahu sõrmede peale ära. bussis oli niiske ja nimetud tühermaad läksid mööda, kuid ma ei julgenud talle otsa vaadata, sest nii püsis õhus veel võimalus, et mu kõrval oled just sina (naine läks välja kuskil mustamäel, ta oli oluliselt lühem). ma ei tea, kus sa oled, kuid kujutan sind ette eelkõige stroomil ja koplis ja pirital. vilav tuul ja õõtsuv roostik, mida sisemaal meil kunagi polnud. mäletad, kui me emad esimest korda kohtusid ning vahetasid porrulauke ja porgandeid ja mingit emadele iseloomulikku juttu, samal ajal me kraapisime sendid kokku ja läksime su maja juurde friikaid sööma ja naersime kogu tee sinna ja tagasi. mitte mingit rasket ja rõvedat hõõrdumist siin elus, ainult pikad heinavaalad aleviku ääres. või siis, kui istusime kõik need venivad õhtud kultuurimaja viimasel korrusel, akende taga rusuv novembripimedus, ja rääkisime. ma ei teagi, kas ma olen elus üldse kunagi kellegagi nii palju rääkinud kui sinuga, kui raske on meil mõlemil neid asju siiamaani kaasas kanda. ma kipun viimasel ajal erinevates kohtades tähele panema inimesi, kellel on mõni sõrm puudu, näiteks pühapäeval raamatukogus ja teisipäeva õhtul promenaadil lapsevankrit lükkav isa ja kolmapäeva hommikul müüja apteegis ja ma mõtlen klišeelikult kõikidele nendele valedele valikutele, mis me elus teinud oleme. mõtlen kuidas me fausti analüüsisime ja kuidas mandrid liikuma hakkasid, kuidas me hingepõhjani solvusime ja raksu läksime. pikad tühjad lehed kõikide nende asjadega, millest ma sinuga rääkida tahaks, kuid kunagi ei jõudnud ja enam ei saa. nägin vahetult enne tallinna kolimist tartus ä-d ja ma tahtsin ära joosta, küsimused vajusid mu sees kokku, ma polnud piisavalt julge, et neid välja lasta. ta naeris oma isemoodi naeratust ja oli lihtsalt see tavapärane tema, kuid ma ei saanud oma isemeelsusest üle. mõtlen kuidas asjad on head ja siis nad jälle ei ole ja kuidas asjade kadumisega peabki ära harjuma, aga ma siiski tahaks sulle kirjutada, et oomaigaad kas sa teadsid et endla teatri keldris on kummitus miks mupo ainult paberi peatuses on mul läksid veinipokaalid jälle pesus katki kas sulle ei tundu et kohukesed on viimasel ajal väiksemaks jäänud miks ma asjadest kunagi lahti ei suuda öelda. ehk on sul helge.