kõik on juhuslik ja kättesaamatu ma räägiks sulle kõigest kui sa vaid kuulaks kuulaks kui ma vaid suudaks ujedusemerest läbi ujuda päikesetõusu poolsel kaldal jahedast merest välja tulla soolased piisad enda pealt maha raputada kui sa vaid kuulaks ma poen enda seest välja kasvatan uued oksad uued sarved uued lehed kuigi kevad pole isegi veel käes aga mitte kellelgi pole sünnipäev kevadel mitte kellelgi me kulgeme iga aasta kevadest vaid läbi nagu soe nuga võist või või või siis ehk ma räägiks sulle kuidas teisel pool maakera aetakse iga sügis tammelehed läbi linna voolavatesse jõgedesse kust nad jõuavad lõpuks merre ja vajuvad mere põhja kus kalad endale pesa teevad ja sa naeraks ja küsiks kuidas ma seda küll tean? ja ma ütleks sulle et ma nägin seda unes ma pole kunagi siit ära saanud sest igal pool käib aeg ringiratast täpselt sama moodi ilmselt aetakse ka meil tammelehti sügisel jõgedesse ma ei tea. kuid see selleks me naeraks ja su köögis oleks valgus kuldne varjud pikad me pole piisavalt julged et üksteisele otsa vaadata kuuleme vaid naabrite jutu kaja mulle tundub et me läheme ühte nägu aga sa pöörad ennast ära vist kardad köök on kõle las ma seisan veel ühe viivu su varjus. sinu varjus. ma kardan et kõik mis on võimalik libiseb peost mu kanged sõrmed ei suuda sellest kinni haarata sest ma ei oska lugeda numbrid tähed aeg sulab kõik üheks ma kardan ka ma hakkan millestki suvalisest rääkima tead ma oskan ainult vasaku käega nipsu teha. tead ma nägin sixtuse kabelit enne unes kui ma sinna päriselt kohale läksin mul läheb meelest kui vana ma olen. no mis ütleksid sa kuidas siis nõnda su mõte on aga mujal ma ei oska endiselt lugeda ma olen vladimir ja estragon kui sa vaid. kui sa vaid kuulaks
