tuled ehk külla. pole ammu näind. tead küll, kus elan, ma pole kolinud - tunned ära majade, uste, tuttavate kaskede järgi. jäta mantel maha, võta kaasa mu raamatud. too märjad kindad ja müts kööki. ma kolistan toolidega, tõmban kardinad ette ja uuesti eest. päike peegeldab vastasmaja akendelt, me ei vaata üksteisele otsa. istume maha, räägi, kuidas teil läheb, räägi, kes on vahepeal haigeks jäänud. kui palju matuseid see sügis peeti, kas oja ajab juba üle, kas teed ikka tolmavad, kas oled õppinud kividega lutsu viskama? ma viin sigaretid ära, ma läidan küünla, tee jahtub. keegi ärkab vastasmajas, keegi jõuab koju, vaikus palistab toa. me pead valutavad samal ajal. ma räägin tööst, sa naerad. sa räägid tööst, ma vangutan pead. räägid kurgedest ja jõhvikatest. kas teadsid, mu sõbrad jäid hispaanias grippi? sa noogutad, jah, kuulsid. kas teadsid, järve teisel kaldal põles maja maha? ma noogutan, jah, kuulsin. ma ärkan hommikuti selle peale, et maa väriseb. öösiti keegi nutab tänaval, vist mina. ma puhun unes küünla kustu. jah, linn ei jää kunagi vait. palun mine ära, palun jää siia. luban varsti koju tulla. kõik igatsevad sind, ütled. keegi ei mäleta su nägu enam niimoodi, ütled. jah, ma tean, ma magan halvasti, linn ei jää kunagi vait, mu juuksed on pikad. sa võtad oma mütsi, seisad hetke veel köögis. jäta kindad maha. siis tuled ehk uuesti külla. pole ammu näind. 

-

head vead ja
pahad kombed tüütud
read ja halvad ended
haaravad kinni rongides
trammides öistes
natuurides kõndides

vaikides väljamaa
sentides keldribaarides
su enda huvides
jätavad maha ja puhuvad
ära