lagendiku keskel kõrgus juba aegade algusest seal olnud vetelpäästetorn. alanenud mereveetaseme tõttu oli ta aga oma kunagisest eesmärgist kaugele jäänud ning jättis oma kulunud konstruktsiooniga rabeda mulje - selle latid olid aastatepikkusest soolasest tuulest, päiksevalgusest ja liivatormidest muutunud tumedaks ja sooniliseks. iga kolmas seal käinud inimene oli oma kohalolu pehmesse puitu kirja pannud. mere poolt vaadatult jäi tornist vasakule madal metallseintega ja rohelise katusega hütt, mille räpased aknad oma sisemust meile ei avanud. ukse ees peatas meid roostetanud tabalukk, kuid oma ebamäärasuses ei pakkunud hütt meile edasist huvi. mäerinnak kaardus ümber lagendiku kui lopergune hobuseraud, kuid selle parem külg jäi mu halveneva silmanägemise tõttu uduseks ja tabamatuks. nii palju kui ma aga nägin, ei leidunud kusagil ühtegi taime - vaid vahelduvate pinnavormidega kõrgendiku vasak pool, mis varajastel hommikutel pakkus värskendavat varju, võis sellist võimalust pakkuda. mõtlesin külmast udust kauges sügiseses metsas, seal kasvavast niiskest samblast.
vanaisa oli kohale tulnud vana kandilise sedaaniga. ilmselt oli see minu aastatepikkuse mõistujutu mõju - olen talle vist sama pikalt, kui tuulekohin mul kõrvus on olnud, rääkinud oma nõrkusest vanade kandiliste autode vastu, mille tulekut kuuled juba teiselt poolt linna. mäletan ema esimest, spetsiifilise lõhnaga rohelist prantsuse autot, mille tuttava kolina tunnen ära ikka veel ka nüüd, teisel pool maakera. ma näen iga aasta unes, kuidas sõidan selle sama autoga suurel kiirusel vanavanemate garaaži sisse. vanaisa ennast jätsid sellised autod külmaks, oma kasvatuselt oli ta siiski praktilist laadi. onu oli auto parandamiseks võtnud kaasa tööriistakohvri, mille sisu avanedes kahekordistus, mutrid ning kruvikeerajad pillasid iseennast mööda liiva laiali. varsti kippus erinev atribuutika iseendast edasi sigima kui sinised kivid ning liiv lagendikul jättis seetõttu silmale halli mulje. ligiroomav kuutõus peegeldus külmal metallil, kuid päeval päikse käes üles soojenenud õhk lagendikul oli naha vastas sume. kuigi ma ema ei näinud, tajusin ta kohalolekut tugevalt ja selgelt. ülejäänud pere oli üle lagendiku laiali valgunud.
ma teadsin, et lagendikule jõudnud sedaan pidi saama minu omaks. kuigi sest mööda kõndides panin tähele tuhandeid tillukesi roostetäpikesi selle algselt valgel kerel, alates juhiukse äärest kuni kütusepaagi luugini, ning lagendikule jõudmiseks vajalik tee oli kulutanud rehvidelt ka viimase mustri, oli auto mulle sümpaatne. oma madala kõrgusega ning kolepruuni sisemusega kandus temast aastakümnete tagust tuttavust, milles tundsin ära spetsiifilised mälestused lapsena nähtud mustvalgetelt perefotodelt. kuigi need mälestused polnud minu omad, ühendab pere poolt tajutu kõiki liikmeid kui nähtamatu traageldus. ma olen alati teadnud, miks mu vanaema end teatud olukordades ebamugavalt tunneb või miks mu tädilapsed sarnaselt minuga ühte konkreetset tupiktänavat vihkavad - see nähtamatu kokkupõimitus tegi sõnad üleliigseks, alles jäi ühe pere tuttavlik tundmus, mis oli läbi pika aja kandunud me sisse koos ühise kaevuvee, porgandipõllu ja sama kase taha õhtuti kukkuva päikesega. vanaisa asetas käe rahulikult auto katusele ja noogutas mulle; ma sain temast aru.
võtsin auto omapärad ning pleekinud valge värvuse kiiresti omaks. astusin paar sammu eemale ja sulgesin korraks oma väsinud silmad - mu parem silm kaldus kiiremini väsima ja sooja tuule tõttu pidin neid pidevalt kissitama. tunnetasin isegi omaenda pimeduses auto ümber askeldava pere kohalolu, nende pehmet jutuvada ja samme liival, tööriistade kolinat, vetelpäästetorni tuules õõtsumist, kuskilt meieni kostuvat üminat. aeg läks mööda ja mulle jäi selgusetuks, kui pikalt ma kinnisilmi seisin. liiv mu jalgade all lõi iga mõne aja tagant kõikuma ning ajasin selle krabide peale, kes siinkandis maa all pidid elama. kuna tuul puhus mulle näkku, sain aru, et meri jäi selja taha; oli kuulda, kuidas kivid vee all üksteise vastu ennast ära lõid. mul meenusid ükskord india ookeanis nähtud tiibadega kalad, mille olemasolu keegi ei uskunud, see veeretati mu lapsemeelsele kombele liialdada ning tõde suruti naeratustega maha.
silmade avades oli täiskuu jõudnud mäekõrgendiku keskele. valge sedaan oli muutunud tumesiniseks ja mulle jäi mulje, et see oli muutunud ka suuremaks - kuid polnud ka välistatud, et olin ise liiva sisse vajunud. autot sai käima panna vaid väljast, vanaisa oli selle jaoks vedanud juhtmetega toretseva punase nupu. pere seisis pühalikus vaikuses. kõik oli valmis. visanud pilgu kiirelt minule, vajutas vanaisa nuppu, ja sedaan ärkas ellu. mootor haugatas. tajusin, et pere on veidralt pingul. järgmisel hetkel ärkas sedaan oma liikumatust unest ja hakkas üksinda edasi liikuma. kuigi alguses oli ta minek aeglane, kogus ta kärmelt kiirust. kõrge heli rataste kokkupuutest liivas iseennast paljundanud metalliga täitis lagendikku. varsti ei suutnud ma sinist autot õhtuhämarusest enam eristada. teadsin, et mingi hetk pidi ta jõudma mäeaheliku servani, kuid ootamise väsimus haaras mind endasse. keerasin end teist pidi.
peopesa sisse jäänud roostejälgi merevesi maha ei pesnud.
